– Kersti Peenema, Helge Kool MTÜ. 28.05.2024
ETV Pealtnägija saade tegi tänuväärse töö kaardistamaks 9. klasside õpilaste gümnaasiumisse sisseastumise teekonda. Kuna oleme omalt poolt kirjutanud blogis sellest keerulisest teekonnast, siis paluti ka meilt kommentaari. Et eetris on aega alati vähe ning ega prožektor olemist just mugavaks ei tee, siis jäi üksjagu mõtteid ekraani taha. Tegemist on blogipostitusega, mis täiendab eelmisel nädalal ilmunut. Samuti võib lugeda meie varasemaid mõttearendusi põhikooli lõpetamisest (siit ja siit).
Enne intervjuud rääkisime mitmete noortega, lapsevanematega ja erinevate koolide esindajatega. Vestlustest koorusid välja mitmed tähelepanekud, mida soovime jagada.
Hea hariduse eelduseks on vanemate rahakott?
Viimase PISA tulemuste järgi on meil tekkinud pere sotsiaalmajandusliku toimetuleku ja õpilaste teadmiste ning oskuste vahel seos. Ehk siis rikkamad pered saavad paremat haridust. See on fenomen, mida peaks kindlasti riiklikult täpsemalt uurima, sest seni on meie hariduse edukuse üheks näitajaks olnud tugev egalitaarsus – vahet ei ole, missugune on sinu taust, riik tagab kõigile õpilastele ühtlase hea hariduse.
Rääkides aga mitmete lapsevanematega Tallinnast ja Tartust hakkab välja kooruma, et nad on 8. – 9. klassis võtnud oma lapsele kõrvale eraõpetaja või kursuse kas matemaatikas, füüsikas või keeltes või siis kõigis korraga. Põhjuseks tuuakse peamiselt soov kindlasti gümnaasiumisse sisse saada. Näiteks ühe Tallinna kesklinna kooli 9. klassi lapsevanem kinnitas, et nende klassist olid eranditult kõikidel noortel põhikooli lõpu vältel kõrvale võetud matemaatika eraõpetaja ning lisaks osalesid mitmed õpilased ka ülikoolide pakutud täiendkursustel.
Olelusvõitlus Tallinna gümnaasiumides
Pealtnägija loost selgus, et valitud koolidesse Tallinnas ja Tartus kandideeritakse üle riigi. Sama kinnitavad ka meie vestlused koolide esindajatega. Küsimusele “miks” kõlab enamjaolt vastus, et usutakse, et teatud koolides saab parema hariduse. Ja parem haridus teeb kõik uksed lahti.
Eks siin tasub küsida, et miks usutakse, et Tartu ja Tallinna koolid annavad parema hariduse? Kas see ka tegelikkuses vastab tõele? Ja kas osaliselt on see üleriigiline konkurents sisseastumisel kaasa toonud olukorra, kus teadmised ja oskused ongi hakanud sõltuma pere sotsiaalmajanduslikust olukorrast?
Tallinnas on tõesti tekkinud loetud gümnaasiumitesse kõrge konkurents. Üsna sageli kandideerib Tallinnas elav noor paralleelselt 10-12 kooli üheaegselt. Peamiselt on fookuses mingi kombinatsioon järgmisest valikust, mis võetakse korraga ette:
- Tallinna 4 kooli ühiskatsed – 21. kool, GAG, Reaalkool, TIK;
- Tallinna 3 kooli ühiskatsed – Jakob Westholmi Gümnaasium, Kadrioru Saksa Gümnaasium, Tallinna Ühisgümnaasium;
- Tallinna riigigümnaasiumide katsed – MURG, PERG, TÕRG;
- Samuti mainitakse ära erakoolid: RAM, EBS, Audentes.
Umbes selline näeb välja Tallinnas gümnaasiumisse kandideerijate koolide loetelu. Vaid üksikutel juhtudel esines selles loetelus mõni Tallinna piirkonna gümnaasium. Mõnikord kandideeritakse kesklinna nn õpikallakuga kooli ainuüksi selleks, et panna ennast proovile: “Kas ma saaksin sisse või mitte?” Lisades siia protsessi üleriigilised kandidaadid, siis see kõik lööbki konkursi kunstlikult kõrgemaks, sest peale 10-12 kooli kandideerimist asutakse õppima siiski ainult ühes koolis.?
Samas ei ole alates riigigümnaasiumite loomist enam Tallinnas gümnaasiumikohtade puudust. MURGi, PERGi ja TÕRGi loomine ja seeläbi pea tuhande õppekoha lisandumine tekitas olukorra, kus osa Tallinna munitsipaalgümnaasiume tegi juba 2023.asuvel nö järelkatseid. Ehk siis keskhariduse saamise pinge peaks justkui olema maas?
Miskipärast ei satu Tallinna erinevates linnaosades olevad piirkonnagümnaasiumid isegi linna enda õpilaste esmasesse vaatevälja kuigi sisseastumise protsess võib seal olla oluliselt lihtsam. Näiteks Tallinna Lilleküla Gümnaasiumisse saab sel aastal sisse eelkõige tunnistuse alusel. Isegi siis kui tunnistusel on kuni viis kolme on võimalik asuda gümnaasiumiharidust omandama ilma testide ja vestluseta. Vabade kohtade korral ning kui tunnistusel on rohkem kolmesid tuleb sooritada test ja kui ka test hästi ei lähe, siis on veel võimalus vestluse abil sisse saada. Võtab ju pinge väiksemaks?
Miskipärast oleme aga läinud tiheda konkurentsi teed. Me ei ole uurinud, et millega on piirkonnakoolide vähene populaarsus seotud. Hirm, et seal ei anta head haridust? Riigigümnaasiumide õppekava ülesehitus tundub ahvatlevam, sest valikaineid on rohkem ja päeva ülesehitus teistsugune? Võib olla mingi kombinatsioon hoopis millestki kolmandast. Igal juhul tundub, et koolidel võiks siin olla mõtteainest, et kuidas edasi.
Siit ka soovitus koolidele: mõelge enda eristumise ja turunduse peale. Kuidas noored teid üles leiaksid? Mida saate teie noortele pakkuda, mille poolest eristute, olete unikaalsed? Missuguseid valdkondi hoiate fookuses, missugust kirge teie kool toetab? Äkki tasub infotunnid ja kooli tutvustused tuua varasemaks juba sügise algusesse või eelmise õppeaasta lõppu ning planeerida ka sujuva sisseastumise protsessi tutvustamine sinna? Ja muidugi – kuidas teie antav haridus annab noorele võimaluse edasi liikuda oma unistuse poole.
Süsteemi ebakõlad – koolikohtade ja piirkondade ebaühtlane jaotus
Riiklikul tasandil tasub analüüsida noorte demograafilist jaotust ja võrrelda seda gümnaasiumi kohtadega ning seejuures arvestada, et kuigi osa noori pärast Tallinna või Tartu kooli sissesaamist eelistab jääda kodukohta, siis teine osa siiski liigub ja seega on kohtade nõudlus Tartus ja Tallinnas kõrgem. Sarnane analüüs kuluks ära ka Tallinna nö kuldse ringi vaatest.
Kui noor, kes ei saa kodulähedasse gümnaasiumisse sisse, aga saab sisse riigi teise otsa väiksema linna riigigümnaasiumisse ning peab seepeale kolima vanavanemate juurde elama, siis äkki ei ole küsimus mitte noore väheses võimekuses, vaid süsteemis laiemalt, mis jaotab koolikohti Eestis ebamõistlikult?
Pärnu kui gümnaasiumihariduse ideaal?
Pealtnägija loost selgus, et Pärnus on nii katsete kui ärevusega päris head lood. Ja tõesti, Pärnu 9.klassid on ka meie hindamiste põhjal heas seisus. Uurisime hiljuti omalt poolt pärnakatelt selle põhjuste kohta ja hüpoteesina toodi välja päris mitu aspekti.
- Pärnus on piisav arv gümnaasiumikohti ja soovi korral on noore jaoks gümnaasiumisse pääs väga tõenäoline.
- Koolid ise teadlikult pakuvad abi, aitavad ja toetavad oma üheksandikke erineval viisil.
- Pärnus on kutsekool, kus on lai erialade valik.
- Üheksandikud on käinud ka ise aktiivselt tutvumas nii gümnaasiumite kui kutsehariduskeskusega.
Ehk siis kokkuvõtlikult: igal juhul ei ole Pärnus haridustee jätkamine hüpe tundmatusse. Kohti ja ka alternatiivset valikut on kõigile piisavalt.
Soomlaste alternatiiv – kuni 4 valikut, neist vähemalt üks ametikool
Ühe vestluse käigus saime teada ka, kuidas soomlased on need küsimused lahendanud. Nimelt on Soomes rakendatud süsteem, kus põhikooli lõpuklassi õpilane teeb lõpueksamid ainult üks kord. Peale eksami sooritamist on tal tulemuste alusel võimalik kandideerida maksimaalselt kuni 4 erinevasse kooli.
Kui 3 esimest saad valida oma piirkondlike alusel, siis neljas valik peab olema kutseharidusest. Ehk siis noortel on olemas selgelt 4 alternatiivi. See loob omakorda täiendava turvalisuse, sest noor teab, et ühele valikule neljast on tal ligipääs garanteeritud. Ta teab, et peale põhikooli lõppu on ta kuhugile kindlasti oodatud. Igal juhul tundub see lähenemine sümpaatsem ja õpilasesõbralikum. Ehk siis tahtmise korral on võimalik kogu protsess ka teisiti üles ehitada. Miks siis mitte proovida?
Kuidas edasi?
Kokkuvõtteks on selge, et praegune gümnaasiumitesse sisse astumise süsteem ei toimi parimal võimalikul moel. See loob mittevajaliku stressi koolinoortele, lisakoormust mitmetele koolidele, kuhu õppijad tegelikult õppima ei asu ja kes kõiki soovijaid vastu ei võta. Ajal, mil osades piirkondades on suur kohtade puudus, ootavad teised koolid õpilasi pikisilmi.
Vastutus süsteemi eest lasub täiskasvanutel ning kutsume üles kõiki panustama selle heaks, et kogu protsess saaks mõistlikuks ja toimivaks kõikide osapoolte huve silmas pidades. Haridusminister lubas, et järgmisel aastal tuleb kevad teisiti.
Meie, Helge Koolina, omalt poolt saame panustada andmete, teadmiste ja kogemustega, et aidata leida paremaid lahendusi ning toetada noori nende haridustee jätkamisel. Oluline on, et ükski noor ei tunneks end ebavajaliku või kõrvale jäetuna ja et kõigil õpilastel oleks võrdne võimalus saada kvaliteetne haridus, sõltumata nende sotsiaalmajanduslikust taustast. Loodame, et ühiste jõupingutustega suudame luua õiglasema ja toetavama haridussüsteemi, mis valmistab noori paremini ette tulevikuks.
Vt Pealtnägija saatelõik: https://www.err.ee/1609349094/pealtnagija-nelja-pohikoolilopetaja-videopaevik-koolilopupingetest
Helge Kool on 2019. aastal loodud ja 2020. aastal NULA inkubaatorist tuule tiibadesse saanud algatus, mis soovib luua koolielus andmepõhiseid muudatusi õpilaste läbipõlemise vähendamiseks ja ennetamiseks. Tegevused on teaduspõhised, esiplaanile seatakse noorte huvid ning neid kaasatakse ka lahenduste leidmise juurde.
Heateo Mõjufond on 2018. aastal loodud Eesti esimene filantroopiafond, kuhu panustavad ühiselt Eestist hoolivad eraisikud ja ettevõtted. Fondi toel on saanud oma tegevust laiendada Kiusamisvaba Kool, SPIN programm, Asendusõpetajate programm, Käpp ja Käsi, Peaasjad, Lapse Heaolu Arengukeskus, Ringo Eco, Kõnnime Koos ja Helge Kool.