– Kersti Peenema, Helge Kool MTÜ. 02.02.2023
Pärast 3 aastat Helge Kooli andmete kogumist erinevates Eesti koolides tegime lühikese kokkuvõtte sellest, kuidas noortel (vanuses 13-19) on koolis läinud. Valimi pinnalt üldistavaid järeldusi teha ei saa, aga mõtteainest pakuvad ehk andmed siiski. Paneme kirja mõned tähelepanekud tulemustest. Varem kirjutasime Helge Kooli blogis õpilaste kurnatusest, keskendumisvõimest ja tunnetega toime tulemisest.
Tänane postitus on kiusamisest. Ühtlasi küsime, et kuidas grupiprotsesse juhtida, et kiusamist ennetada?
Kiusamisest koolisüsteemis
Kiusamine on vist küll ajast aega olnud koolihariduse üks osa. Eesti koolielu käsitlev ilukirjandus on alates Oskar Lutsu aegadest kiusamisest kirjutanud. Kuigi ajad on muutunud ei ole paraku kiusamine Eesti koolisüsteemist tänaseni kadunud.
Paljud uuringud näitavad kiusamise poolt tekitavat kahju, mis mõjutab ohvri elu veel pikalt peale kiusamise lõppemist – isegi vastavasisulised reklaamid on meil praegu tänavatel. Samuti on uuringud kirjeldanud kiusamise seost õpikeskkonnaga. Kui kedagi klassis kiusatakse, siis mõjutab see negatiivselt kõiki klassi õpilasi.
2013 aastal Eestis piloteeritud KiVa programm on teinud selle aja jooksul tänuväärset tööd, kuid päris lahti ei ole me kiusamisest koolides siiani saanud. KiVa sihtrühm ennetustegevusteks on 1-9. klass ning gümnaasiumisse ja kutsekooli nende sekkumine ei ulatu, kuigi kiusamist esineb ka seal. Ehk oleks meil vaja eakohast sekkumis- ja ennetusplaani vanemate õpilaste jaoks?
Helge andmete järgi on kiusamise esinemine klassiti väga erinev: nii on meil toredaid klasse, kus õpilased kiusamist üldse ei raporteeri, aga on ka klasse, kus kiusamine on tõsiseks probleemiks enam kui kolmandikule õppuritest.
Teeb kurvaks kui mõnes koolis, kus õpilased kiusamist raporteerivad, otsustab kooli juhtkond probleemi ignoreerida või pisendada. Seda tehakse ebamugava teema vältimiseks ja mõningatel juhtudel kooli maine hoidmiseks: “Meie koolis kiusamist ei ole!” Tegelikult on iga üksiku kiusamist tunnetanud noore taga terve klassi dünaamika, mis on kiusamise läbi kahjustatud.
Õpetajad ja õpilased võivad tajuda kiusamist erinevalt
Alati ei pruugi õpilased ja õpetajad alati kiusamist ühtmoodi aru saada – selle kohta leiame näiteid nii teaduskirjandusest kui ka Helge andmetest. Illustreerimiseks saan tuua kaks küsimustikule vastanud klassi, kus kiusamise tajumine õpilaste ja õpetajate poolt oli vastupidine.
- Ühel juhul tajusid õpetajad õpilaste omavahelist tugevat kiusamist, aga õpilased ise seda ankeetides ei raporteerinud.
- Teisel juhul oli vastupidi: õpetajat tabas suure üllatusena õpilaste raporteeritud kiusamise ulatus.
Miks õpetajad kiusamist ei näe?
Selliste kaasuste taga võivad olla õpilaste ja õpetajate erinevad arusaamad või hoiakud kiusamisest.
Õpetajate puhul võivad olla põhjuseks personaalne suhtumine kiusatavasse õppurisse. Näiteks oleme kuulnud: “Juba tema lapsevanemad olid sellised …” või siis klassikaline “Ta on selline laisk …”
Samuti võib õpetaja puhul olla taustal väärarvamus, justkui õpilaste omavaheline kiusamine õpetaks neile sotsiaalseid norme.
Kiusamise nägemist ja sellesse efektiivset sekkumist mõjutab ka õpetaja usk enda võimalustesse muutust ellu kutsuda. Juhul kui õpetajad ise ei usu, et nad saaksid või suudaksid kiusamise olukorda lahendada või kiusatava jaoks parandada, siis muutust ei järgne.
Miks õpilased kiusamist ei tõstata?
Mõnikord ei pöördu õpilased ise kiusamise juhtumite korral õpetajate poole. Põhjuseks puuduv usk ja usaldus. Seda viimast oleme ise noortega vestluse käigus korduvalt kuulnud.
Lisaks heitumisele: “Mitte midagi ju ei muutu sellest, kui me räägime,” tuuakse õpilaste poolt mõnikord näitena juhtumeid, kus õpetaja on reageerinud oma esimese emotsiooni ajel. Juhul kui õpetaja ei süvene objektiivselt kiusamisjuhtumi sisusse, siis on see põhjustanud õpilastes veelgi suuremat pettumust. Ebaadekvaatne reaktsioon on omakorda õõnestanud usaldust nii konkreetsete õpetajate suhtes kui ka kooli suhtes laiemalt.
Mida selles olukorras pihta hakata?
Ülaltoodust tasub koolidel ehk kaasa võtta järgmist: õpetajate ja õpilaste taju samadest situatsioonidest ning teadmised nende tõlgendamisel võivad olla väga erinevad. Ehk enne kui õpetaja või kool hakkab andma hinnanguid või situatsiooni sekkuma, tasub esmalt endalt küsida, et kas me ikka teame, mis meil päriselt toimub. Või me lihtsalt arvame ja eeldame.
Kindlasti toetab kiusamise vähendamist kiusamise kui probleemi teadvustamine ning õpilaste ja õpetajate koolitamine antud valdkonnas. Näitavad ka uuringud, et mida kompetentsemad on õpetajad kiusamise ennetamises ja sekkumises, seda julgemad on õpetajad sekkuma. Kiusamise vähendamises saavutatakse nii paremad tulemused.
Kui toetava meetmena tõhustada noorte ja õpetajate omavahelist dialoogi, võib tõenäoliselt saavutada häid tulemusi. Muuhulgas saab dialoogi abil juhtida õpilaste ootusi. Näeme oma vestlustest, et õpilastel on suur ootus olukorra kiirele paranemisele. Paraku alati kiireid lahendusi leida ei ole võimalik, sest lahendused nõuavad süsteemset lähenemist ja erinevate osapoolte koostööd.
Kuidas teadlikult klasside grupidünaamikat juhtida?
Meie andmestik näitab, et kiusamine kevadeti enamasti väheneb. Tulemusi haridustöötajatega analüüsides tõid nad välja kaks võimalikku põhjust:
- Grupidünaamikas testitakse iga õppeaasta alguses õpilaste omavahelist rolli- ja võimujaotust aktiivsemalt. Seetõttu võib õppeaasta lõpuks gruppide omavahelises suhtluses rollijaotus settida. Seeläbi tekib gruppide omavahelises suhtluses konkreetsem struktuur, mis viib kevadeks väiksema kiusamiseni.
- Õpilaste ja õpetajate aktiivne sekkumine õppeaasta vältel aitab kevadeks omavahelisi konflikte hallata ja seeläbi kevadeks kiusamist vähendada.
Samuti tõid haridustöötajad vestluste käigus järgmise tähelepaneku: kui jätta sügisel kiusamisjuhtumid tähelepanuta, siis kevadeks võivad nad skaleeruda eriti inetul moel.
Eeltoodu annab mõtteainest, et ehk tasub sügiseti koolides teadlikult grupidünaamika kujundamisele rohkem tähelepanu pöörata ning sellele aega pühendada. Seeläbi on võimalik ennetada suuremaid probleeme.
Helge Kool on 2019. aastal loodud ja 2020. aastal NULA inkubaatorist tuule tiibadesse saanud algatus, mis soovib luua koolielus andmepõhiseid muudatusi õpilaste läbipõlemise vähendamiseks ja ennetamiseks. Tegevused on teaduspõhised, esiplaanile seatakse noorte huvid ning neid kaasatakse ka lahenduste leidmise juurde.
Heateo Mõjufond on 2018. aastal loodud Eesti esimene filantroopiafond, kuhu panustavad ühiselt Eestist hoolivad eraisikud ja ettevõtted. Fondi toel on saanud oma tegevust laiendada Kiusamisvaba Kool, SPIN programm, Asendusõpetajate programm, Käpp ja Käsi, Peaasjad, Lapse Heaolu Arengukeskus, Ringo Eco, Kõnnime Koos ja Helge Kool.