– Kersti Peenema, Helge Kool MTÜ. 17.03.2023
Helge Kool on tänaseks kogunud üle 3 aasta andmeid erinevates Eesti koolides. Oleme oma andmete valguses kajastanud 13-19-aastaste noorte koolielu: milline on õpilaste kurnatus, keskendumisvõime, tunnetega toime tulemine, kaasõpilaste kiusamine ja õpetajapoolne kiusamine. Viimati kirjutasime põhikooli lõpuklassist kui kogu aasta kestvast stressitaluvuse testist.
Tänases postituses pöörame eraldi tähelepanu üleminekuklassidele. Üleminek leiab aset kahel või kolmel juhul. Esiteks liikudes klassiõpetaja süsteemist aineõpetaja süsteemi. Teisel juhul põhikoolist gümnaasiumisse või kutsekooli. Mõnikord võib toimuda liikumine näiteks 7.klassi – näiteks juhul kui komplekteeritakse ülelinnalisi eriklasse. Kõigil juhtudel on tegu olulise muutusega noorte elus. Kujutage ise ette, et on teil homsest järsku 8 uut ülemust – igaüks erinevate nõuetega. Kuidas teil kohanemine läheks?
Kuidas tulla toime 8 aineõpetajaga – kõigil erinevad nõudmised?
Soomlased on klassiõpetajast aineõpetaja süsteemi ülemineku osas teinud uurimistööd ja leidnud, et üleminekuperioodil on olulised nii noorte omavahelised suhted kui ka vanemate toetus. Samas – lähedustunne õpetajaga ei oma enam varasemat tähtsust. See-eest mängivad olulist rolli konfliktid õpetajatega. Konfliktid õpetajaga vähendavad akadeemilist edukust ja pikaajalist õpimotivatsiooni. Ehk on see tarkusetera, mida tasub ka meil silmas pidada. Huvilised saavad selle kohta põhjalikumalt lugeda: Noona Kiuru (2020) jt artiklist: Associations between Adolescents’ Interpersonal Relationships, School Well-being, and Academic Achievement during Educational Transitions.
Vanuselise piirangu tõttu on meil Helge Koolis endil klassiõpetaja süsteemist aineõpetajate juurde ülemineku kohta andmeid vähe, aga situatsiooni illustreerimiseks toome ühe välja. Õpilased on üleminekuperioodil raporteerinud, et õpetajate poolt ülesandeks antud koduste tööde hulk kasvab märgatavalt. Kui 6. klassis klassiõpetajaga raporteeris ainult 16% noortest, et nende jaoks jääb kodus liiga palju õppida, siis 7. klassis aineõpetajate süsteemis vastas sellele küsimusele jaatavalt juba 46% ning 8. klassiks oli nende osakaal tõusnud juba 89%ni. Ehk kahe õppeaasta jooksul muutus radikaalselt õpilaste osakaal klassis, kelle jaoks koduste tööde maht oli üle piiri. Siit on ka konfliktid kerged tekkima.
Õpilastega vesteldes kuuleme sageli, kuidas õpetajad teistes ainetes jäetavate koduste tööde ja nende koormusega ei arvesta. Vastava probleemi tõstatamisel õpilaste poolt kuulevad nad sageli aineõpetajatelt vastuseks, et nüüd alles algabki tõsine õppimine ja töö. Õpilastes tekitab selline suhtumine halva enesetunde – justkui varasemates klassides õppimine oleks olnud mõttetu ajaveetmine. Noortega dialoogi puudumine ja varasemates klassides tehtud töö pisendamine vähendab õpilaste õpimotivatsiooni ning see omakorda akadeemilisi tulemusi. Kindlasti üritavad enamus aineõpetajad saavutada oma õppeaines parimat. Paraku piisab õpilastes halva enesetunde tekitamiseks ja õpimotivatsiooni halvamiseks ka ühest-kahest aineõpetajast, kes üritavad klassiõpetajate varasemat tööd halvustada või õpitulemuste latti põhjendamatult kõrgele seada.
Mida saavad õpetajad teha üleminekuklasside noorte toetamiseks?
Olemegi taas küsimuste ees, missugused on õpetajate sügavamad uskumused, siis paneb neid ühel või teisel viisil käituma. Igas koolis võiksid olla mõned põhjalikult läbivaieldud teemad: mitu kontrolltööd on mõistlik panna ühele nädalale või kui palju kodutöid jätta. Kas ja kui hästi õpetaja teab, mida tema kolleegid sama klassiga parasjagu teevad. Kas ja kuidas õpetajate omavahelise koostöö tihendamisega on võimalik ühest küljest küll vähendada noorte õpikoormust, kuid tekitada protsessi raames kontekstuaalsem õpitu mõtestamine (jah, see on võimalik). On oluline kas ja kuidas tajuvad õpetajad terviklikku õpikeskkonda just õpilase ja mitte ainult õpetatava aine vaatest.
Mida saavad koolid ära teha üleminekuklasside toetamiseks?
Koolidel tasub kaaluda eraldi üleminekuklassidele plaanide või sekkumiste tegemist toetamaks nii õpetajaid, lapsi kui lapsevanemaid uue süsteemiga harjumiseks. Väärt ajakasutus on tegelemine nii õpetajate uskumustega kui lapsevanemate teadlikkuse tõstmisega. Lisaks on võimalik üleminekuklasside toetamiseks keskenduda klasside grupidünaamika toetamisele, et noored saaksid muutuste keskmes olles ka üksteisele võimalikult paremal moel toeks olla.
Gümnaasiumidel ja kutsekoolidel tasub täiendavalt tähelepanu pöörata õpilaste üksteise tundma õppimisele – see on noorte endi poolt sõnastatud ootus koolidele.
Lõpetuseks paar sõna ka õpetajate metoodite tööriistakastist. Klassitunnis ei ole küsimus ainult õpetaja valdkonna-alastes teadmistes, vaid ka õppemetoodikates. Et õppimine saaks paremini toimuda, peab esmalt mõistma, mis seisus õpilased on? Kas, mida ja KUIDAS on nad suutelised õppima? Ja kindlasti ei tasu peljata avatud dialoogi noortega. Küsimus: “Mida saan mina õpetajana teha, et sul oleks parem õppida?” võib anda ootamatult häid tulemusi ning on sammuks suurema usalduse ülesehitamisel.
Foto: pexels-anna-shvets-5324874
Helge Kool on 2019. aastal loodud ja 2020. aastal NULA inkubaatorist tuule tiibadesse saanud algatus, mis soovib luua koolielus andmepõhiseid muudatusi õpilaste läbipõlemise vähendamiseks ja ennetamiseks. Tegevused on teaduspõhised, esiplaanile seatakse noorte huvid ning neid kaasatakse ka lahenduste leidmise juurde.
Heateo Mõjufond on 2018. aastal loodud Eesti esimene filantroopiafond, kuhu panustavad ühiselt Eestist hoolivad eraisikud ja ettevõtted. Fondi toel on saanud oma tegevust laiendada Kiusamisvaba Kool, SPIN programm, Asendusõpetajate programm, Käpp ja Käsi, Peaasjad, Lapse Heaolu Arengukeskus, Ringo Eco, Kõnnime Koos ja Helge Kool.