– Marko Rillo, 11.08.2025
Aasta tagasi ilmus üleskutse nutiseadmete reguleerimiseks koolides. Seepeale on alanud antud teemal laiem arutelu, mille raames näib olevat segi läinud kaks teemat – nutiseadmed ja sotsiaalmeedia. Me näeme probleemi sotsiaalmeedia rakendustes, kuid tahame reguleerida nutiseadmed.
Argumenteerin alljärgnevalt, et nutiseadmete kasutamist ei tohiks piirata. Küll aga tuleks väga täpselt analüüsida, et millised nutiseadmetesse paigaldatud rakendused tekitavad noortel sõltuvusprobleeme ja võtta just nende täpsem reguleerimine või maksustamine teemaks.
Mida teevad põhjanaabrid?
Olles oma elust mitu aastat Soome koolis veetnud meeldib mulle vaadata, et kuidas nemad erinevatesse haridusuuendustesse suhtuvad. Eelmisel nädalal kui Soomes kooliaasta algas, hakkas põhikoolides (1..9 klass) kehtima mobiiliseadmete kasutamise piirang – vt sõnastust otseallikast: Perusopetuslaki par.29:
Õpilased ei tohi tunni ajal kasutada telefoni ega muud mobiilseadet, välja arvatud õpetaja loal õppe eesmärgil või direktori või õpetaja loal isikliku tervishoiu eesmärgil või paragrahvis 31 nimetatud abivahendina.
Par 31 viitab kooli poolt võimaldatud tasuta õppeinfosüsteemi kasutamisele, samuti tõlke-, tugi- ja abiteenuste kasutamisele.
Soome riiklik uudisteagentuur YLE uuris, et kuidas erinevad Soome koolid seaduse muudatuseks valmis olid. Kui ministeeriumi seisukoht oli rangem, siis enamik omavalitsusi on andnud koolidele reeglite jälgimise osas vabad käed. Üldine seisukoht on, et 1..6 klassis on nutipiirang tähtis, aga 7..9 klassis tuleb õpilastele jätta seadmete kasutamisel rohkem vabadust. Oluline on siinjuures silmas pidada, et need piirangud ei puuduta gümnaasiumi-, ametikoolide ja kõrgkoolide osa.
Mõned Soome õpetajad kiidavad seatud piirangut – et seeläbi saab klassiruumi rohkem korda. Teised on kriitilisemad või kehitavad õlgu – Soomes on Stuudiumi / eKooli ekvivalent Wilma, mida paljud kasutavad õpilastega suhtlemiseks sõnumirakendusena – jooksvad ülesanded, uus klassiruum jms. Kui elementaarseks õppetöö korralduseks on mobiile nii ehk teisiti tarvis, siis nemad jällegi leiavad, et piirangutel puudub mõte ja nad piirduvad telefonivabade poolpäevadega.
See ei tähenda, et Soome koolides oleksid nutiseadmed halvaks kuulutatud. Nii on näiteks paljudes Soome üldhariduskoolides võimalik gümnaasiumiastmes spetsialiseeruda tiimipõhisele e-spordile (vt Soome e-spordi liiduga liitunud koolide nimekirja või ühe konkreetse e-spordi suuna valinud kooli suunaõppekava). Need õppekavad on huvitav lugemine – lisaks tiimipõhisele arvutimängude mängimisele ja mängude programmeerimisele tasakaalustab ekraaniaega e-sportlase aktiivne liikumine. Samuti on neil õppekavas sportlase füsioloogia ning sportlase psühholoogia õppimine. Võib-olla on meil siin võimalik neist eeskuju võtta?
Euroopas on erinevad riigid kasutanud erinevaid praktikaid. Jah, on riike, kus nutiseadmetesse on suhtutud veel karmimalt. Austraalias ilmus raport “Growing Up Digital Australia“, mille tulemusena keelustati enamike Austraalia regioonide üldhariduskoolides nutiseadmete kasutamine täielikult. Aga neilt kõlab ka vastupidiseid seisukohti, mis väidavad, et otsuse tulemusena jäävad õpilaste akadeemilised tulemused kängu. Täiendavalt võib nutiseadmete jäik reguleerimine tekitada õpilastes küsimusi, kuidas valmistab kool neid täiskasvanu eluks ette, mil on tarvis nutiseadmetega hakkama saada. See lõhe kooli ja hilisema elu oskuste ja võimaluste vahel võib kahjustada õppijate motivatsiooni.
Niisiis – esmapilgul tundub, et ootame-vaatame mis tulemusi meie üle-lahe naabrid Soomes saavutavad ja oleme juba aasta pärast targemad. Kui piirangu esmastest kõrvalmõjudest rääkida, siis väidetavalt tõusis Soomes augusti alguseks lakke noorema kooliea õpilaste jaoks nutikellade müük.
Miks me üleüldse reguleerime?
Aga küsiks teisiti: miks me üldse reguleerime? Nutiseadmete piirangute pooldajad toovad põhjendamiseks välja enamasti kuus põhjust:
- Ülemäärane ekraaniaeg on korrelatsioonis tähelepanuvõime ja pidurdusvõime vähenemisega. Ülestimulatsioon on ajule kahjulik ja mõjutab õppimisvõimet. Enamikes sotsiaalmeedia rakendustes puuduvad sisseehitatud mehhanismid, mis sunniksid kasutajat regulaarselt pause tegema. Nende ärimudel toidab pikaajalist ekraani taga viibimist.
- Sotsiaalmeedia algoritmid, näiteks TikToki lõputu kerimine (endless scrolling), on loodud tekitama dopamiini-lõksu. Iga uus postitus, video või meeldimine tekitab ajus dopamiini vabanemise. See pidev stimulatsioon võib viia olukorrani, kus aju ei suuda enam toime tulla tavaliste, vähem stimuleerivate tegevustega. Sarnaselt mistahes muu sõltuvusega ilmnevad võõrutusnähud.
- Mõned rakenduste algoritmid panevad üksteisele avaldama sotsiaalset survet. Näiteks nõuab Snapchat’i streak-funktsioon pidevat oma kontaktidega suhtlemist, et “striiki” hoida: “Sa polegi täna mulle veel ühtegi pilti ega videot saatnud, me jääme nii mõlemad punktidest ilma!”
- Sarnane on olukord “meeldib” / “süda”-nupuga teistel platvormidel, mis annab kiire tagasiside ja tekitab vajaduse ootustele vastata, luues sõltuvuse teiste heakskiidust. See omakorda võib pikas plaanis kahjustada enesehinnangut. Sama lugu on töödeldud visuaalse sisuga, mis esitlevad idealiseeritud ja ebarealistlikku elu, võib tekitada rahulolematust oma eluga.
- Sotsiaalmeedia või arvutimängude kasutamine hilistel õhtutundidel mõjutab otseselt unekvaliteeti. Ekraanide sinine valgus häirib unehormooni melatoniini tootmist. Halvasti magatud ööd mõjutavad keskendumist ja üldist heaolu.
- Lisaks on sotsiaalmeedia või mängude kaudu leviv küberkiusamine probleem, mis võib jätta vaimsele tervisele püsivaid jälgi.
Lisaks neile kuuele lisan omalt poolt veel seitmenda. Seni on veel vähe analüüsitud, et kuidas mõjuvad suured keelemudelid õpilaste seisundit ja arengut. Esimesed artiklid viitavad, et ka selles valdkonnas võib olla riske rohkem kui me suudame esialgu tajuda. Tõsi – ka seal sõltub probleemide teke ennekõike digihügieenist ja rakenduste kasutamise eesmärgist.
Ma ei vaidle mitte ühelegi välja toodud probleemile vastu. Enamik ülaltoodud sotsiaalmeedia probleeme on teaduslike uuringute raames tõestatud ja kinnitavad kahjulikku mõju. Seejuures on mõju negatiivne ühtlasi ka täiskasvanutele, kelle võimekus nutisõltuvusest väljuda ei pruugi olla ilmtingimata parem kui noortel.
Aga siin on oluline tähele panna, et suurem osa probleeme sellest loetelust on seotud eelkõige sotsiaalmeedia rakendustega. Nutiseade on aga palju laiema funktsionaalsusega kui sotsiaalmeedia. Seetõttu tundubki liiga rutakas nutiseadmete reguleerijate kihk koolis just seadmete kasutamist piirata.
Miks keelamine ei toimi?
Esmalt võiks kelmikalt küsida – miks piirangud ainult lastele? Kuna sotsiaalmeedia üldine ja universaalne kahjulikkus on uuringute raames tõestatud, siis äkki rakendame keelud ka kohe täiskasvanutele? 🙂
Miks ma selle teemaga nalja viskan?
Marc Prensky kirjutas juba 2001. aastal oma kahe essee raames (vt essee 1. osa ja 2. osa), et meie lastest on saanud “digitaalsed pärismaalased”, kes kogevad maailma teisiti kui meie. Tehnoloogia arenguga seoses on toimunud nii suur muutus, millest tagasiteed pole. Need, kes kasvavad üles ümbritsetuna digitehnoloogiast, on mängulised õppijad, ootavad kiiret tagasisidet, eelistavad visuaalset teksti asemel, tunnevad end hästi võrgustikes jne.
Prensky väidab, et vanem põlvkond on digitaalsete pärismaalaste kontrastina “digitaalsed immigrandid”, kelle õpikogemused on pigem tõsised ja aeglase loomuga, üks asi korraga. Need põhimõttelised erinevused põlvkondade vahelistes mõtlemismustrites tekitavad haridussüsteemis fundamentaalse kommunikatsiooniprobleemi, kus “tugeva aktsendiga, arusaamatud välismaalased” püüavad õpetada uut generatsiooni eelmise sajandi paradigmas: “Kuula rahulikult tunni lõpuni kuni ma kõik oma materjali olen ära esitanud ja siis esita küsimusi! Keskendu! Ole kohal! Palun ära mõtle nii kiiresti üha uutest asjadest!”
Ken Robinson kutsus oma legendaarses TED-i kõnes üles kujutlema seitsmeaastast Shakespeare’i. Et kuidas tema inglise keele õpetaja teda õpetas või kuidas ta isa käskis teda õhtul: “Mine nüüd magama! Ja pane sulepea käest! Ja lõpeta selline kummaline rääkimine. See ajab kõik segadusse.” Ken Robinson vihjas, et ilmselt polnud ei väikese Williami õpetaja ega isa piisavalt nutikas, et tema geniaalsust märgata.
Tänases koolis ilmselt kasutaks väike William ka sule asemel mingit tehnoloogilist abivahendit. OpenAI aitaks riimida ja Ingram Sparksi kaudu kirjastaks ta oma teoseid ise nii virtuaal- kui reaalmaailmas.
Kui paljud meist on tegelikult selle peale mõelnud, et seoses tehnoloogia arenguga ja eesootavate muudatustega võivad kõik meie tänased koolilapsed olla justkui omaaegsed Shakespeare’id. Me ei suuda ettegi kujutada, et milliseid tehnoloogilisi vahendeid tänased algklassi õpilased aastal 2070 oma karjääri tipul olles kasutavad. Juhul kui me hakkame kehtestama üldiseid piiranguid, siis paremal juhul tekitame lihtsalt põlvkondadevahelist mõistmatust. Halvemal juhul piirame võimalusi noorte potentsiaali avada.
Missugune oleks piirangute löök õpivõimele ja -motivatsioonile?
Tänased digitaalse eelistusega noored on olukorras, kus niipea kui me neilt vahendid ära korjame, siis ei lähe alla mitte ainult õpimotivatsioon ja uute teemade omandamise võimekus. Lisaks jääks kaduma lai spekter praktilisi oskusi ja loomingulisi võimalusi. Noored kasutavad digiseadmeid nii koolis kui vabal ajal:
- Loominguks: Tänased noored kasutavad digivahendeid palju loometegevuseks. Procreate aitab luua digitaalkunsti, GarageBand või FL Studio muusikat komponeerida, DaVinci Resolve videosid monteerida. Notion aitab mõtteid struktureerida, Figma disainida visuaalseid projekte.
- Õppimiseks ja enesetäiendamiseks: E-lugerid annavad ligipääsu tuhandetele raamatutele ja teadusartiklitele, õpetusvideod ekspertide teadmistele, Yousician võimaldab iseseisvalt õppida laulmist, muusikariista või Duolingo kinnistada võõrkeelt. Eesti haridustehnoloogia rakendused nagu 99Math muudavad õppimise matemaatika interaktiivseks ja kohandatavaks iga õpilase tempole. Coursera, Udemy ja Khan Academy pakuvad struktureeritud kursusi, Reddit jagab küsimusi ja vastuseid, GitHub aitab teiste koodiprojektidest õppida.
- Koostööks ja suhtlemiseks: Discord võimaldab luua õppegruppi ja projektide üle arutleda videos, helis või tekstis, Teams või Slack toetavad professionaalset koostööd, Google Workspace ühisdokumentide koostamist.
- Eneseväljenduseks: Twitch võimaldab reaalajas oma teadmisi ja oskusi jagada, Codepen programmeerimisprojektide esitlemist, Behance ja Dribbble loovtööde portfoolio loomist. WordPress ja Medium jagada kirjutatud tekste.
Kui neid vahendeid piirata, jääks noortelt ära mitte ainult õppimise personaliseerimise võimalus, vaid ka 21. sajandi digikirjaoskus, mida nad tuleviku tööturul vajavad. Tekiks olukord, kus sunnime noori kasutama möödunud sajandi meetodeid tuleviku väljakutsete lahendamiseks.
Kuidas saada teadlikumaks nutikasutajaks ja parandada nutihügieeni?
Jah, ma olen tehnoloogia usku. Aga samas võtan tõsiselt ka teaduslikke uuringuid, mis kinitavad, et sotsiaalmeedia piiramatu kasutamine võib kahjustada tähelepanu, füüsilist aktiivsust ja und. Meist igaüks võiks teha palju oma nutihügieeni parandamiseks piirates ennekõike sotsiaalmeedia kasutamist. Mõned isiklikud soovitused, mida igaüks saab teha ise:
- Lülitada telefonidest välja märguanded – v.a. kriitilised sõnumid oma lähedastelt.
- Samuti maksaks tõsiselt mõelda enne kui võtta kasutusele mistahes sotsiaalmeedia rakendused, sest enamikel juhtudel ületab nende kasutamise negatiivne mõju positiivset. Lisaks tasub läbi lugeda rakenduste tingimused – millistele andmetele nad ligipääsu küsivad ja kuidas andmeid kasutavad.
- Mõistlik oleks väga täpselt jälgida enda ekraaniaega, käitumist vajadusel korrigeerida ja teha võimalusel aeg-ajalt nutipaastu.
Lapsevanematel ja õpetajatel oleks koos noortega hea süveneda soovitustesse, mille on kokku pannud Euroopa Komisjoni algatus EU Better Internet for Kids, või Eestis Lastekaitse Liidu eestveetav Targalt Internetis. Noored koostöös lapsevanematega on üheskoos koostanud lühikesi videosid ja noortele mõistetavaid materjale, mille abil on võimalik oma teadlikku seadmekasutamist õppida.
Ühiselt oleks meil mõistlik:
- Selgitada noortele eakohaselt, empaatiliselt ja argumenteeritult, et missugused on erinevate rakenduste algoritmide eripärad. Aidata seejuures noortel ära tunda ühe või teise rakenduse kahjulikku mõju neile. Viia läbi vastavaid arutelusid, lasta neil endil tuvastada kas ja millal on mõne rakenduse kasutamine neile või sõpradele halvasti mõjunud.
- Toetada lapsevanemaid. Me kõik oleme uues situatsioonis ning ka lapsevanematel napib sageli teadmisi sotsiaalmeedia rakenduste mõjust. Enamus meist ei loe kasutajatingmusi enne nõustumisega.
Aga jah. Koolides keskse riikliku korralduse kaudu ma nutiseadmete kasutamist ei piiraks. Pigem tugineksin Eesti haridussüsteemile nii palju au ka kuulsust toonud kooli ja õpetaja autonoomiale. Las kool, kogukond ja õpetaja ise teevad teadlikke otsuseid, et millistel puhkudel nutiseadmeid ja mis otstarbeks kasutada.
Maksustame või reguleerime sotsiaalmeedia hiidusid?
Paneksin fookuse hoopis mujale. Uuringud näitavad, et mis tahes riskikäitumise vähendamiseks on kõige tõhusamad meetmed need, mis on suunatud probleemi algpõhjusele, mitte pelgalt vahendile.
Nutiseade kui seade ei ole probleem.
Probleem ei ole ka telefonis olev õpilase tunniplaan, märkmik, õppeinfosüsteem, äratuskell ega võimalus helistada.
Probleem on telefoni paigaldamiseks vabalt kättesaadavaks tehtud sõltuvust tekitavatega algoritmidega sotsiaalmeedia või suhtlusrakendus.
Seetõttu võiksime oma arutelu fookuse seada pigem küsimustele, kuidas piirata sotsiaalmeedia rakenduste kättesaadavust või suurendada nende terviseteadlikku kasutust. Kui meil jääb puudu võimekusest või otsustavusest keelustada teatud tõendatult negatiivse mõjuga nutirakenduste kasutamine Eesti territooriumil täielikult (nt TikTok, hasartmängu rakendused), siis järgmine variant on kasutada regulaatori jõudu ja sundida tehnoloogiaettevõtteid seadusandliku jõu abil muutma oma algoritme, et need ei oleks enam sõltuvust tekitavad.
Juhul kui algoritme ei õnnestu muuta, siis alternatiivne samm oleks sotsiaalmeedia hiidusid sõltuvuskahju hüvitamiseks lihtsalt nii suurte summadega trahvida või veelgi parem – püsivalt maksustada (siin võiks rakenduda “polluter pays principle“), et saadud vahenditega saaks sotsiaalsüsteem aidata sotsiaalmeedia sõltuvuses noored ja vanad taas rajale tuua.
Nimetatud lahendustest oleks abi kogu ühiskonnale.
Image: Gemini “Noored nutiseadmetega Eesti koolis”