– Marko Rillo, 04.08.2025
Aasta tagasi ilmus üleskutse nutiseadmete reguleerimiseks koolides. Olles oma elust mitu aastat Soome koolis veetnud meeldib mulle vaadata, et kuidas nemad erinevatesse haridusuuendustesse suhtuvad. Järgmisel nädalal kui Soomes kool pihta algab, hakkab põhikoolides (1..9 klass) kehtima mobiiliseadmete kasutamise piirang – vt sõnastust otseallikast: Perusopetuslaki par.29:
Õpilased ei tohi tunni ajal kasutada telefoni ega muud mobiilseadet, välja arvatud õpetaja loal õppe eesmärgil või direktori või õpetaja loal isikliku tervishoiu eesmärgil või paragrahvis 31 nimetatud abivahendina.
Par 31 viitab kooli poolt võimaldatud tasuta õppeinfosüsteemi kasutamisele, samuti tõlke-, tugi- ja abiteenuste kasutamisele.
YLE uuris, et kuidas Soome koolid seaduse muudatuseks valmis on. Kui ministeeriumi seisukoht on rangem, siis enamik omavalitsusi on andnud koolidele reeglite jälgimise osas vabad käed. Üldine seisukoht on, et 1..6 klassis on nutipiirang tähtis, aga 7..9 klassis tuleb õpilastele jätta seadmete kasutamisel rohkem vabadust. Oluline on siinjuures silmas pidada, et need piirangud ei puuduta gümnaasiumi-, ametikoolide ja kõrgkoolide osa.
Mõned õpetajad kiidavad – et seeläbi saab klassiruumi rohkem korda. Teised kehitavad õlgu – Soomes on Stuudiumi / eKooli ekvivalent Wilma, mida paljud kasutavad õpilastega suhtlemiseks sõnumirakendusena – jooksvad ülesanded, uus klassiruum jms. Kui elementaarseks õppetöö korralduseks on mobiile nii ehk teisiti tarvis, siis nemad jällegi leiavad, et piirangutel puudub mõte.
Euroopas on erinevad riigid kasutanud erinevaid praktikaid. Jah, on riike, kus nutiseadmetesse on suhtutud veel karmimalt. Austraalias ilmus raport “Growing Up Digital Australia“, mille tulemusena keelustati enamike Austraalia regioonide üldhariduskoolides nutiseadmete kasutamine täielikult. Aga neilt kõlab ka vastupidiseid seisukohti, mis väidavad, et otsuse tulemusena jäävad õpilaste akadeemilised tulemused kängu.
Niisiis – esmapilgul tundub, et ootame-vaatame mis tulemusi meie üle-lahe naabrid Soomes saavutavad ja oleme juba aasta pärast targemad.
Mida me üleüldse keelame?
Aga küsiks teisiti. Mida me üldse keelame? Piirangute pooldajad toovad keeldude põhjendamiseks välja enamasti kuus põhjust:
- Ülemäärane ekraaniaeg on korrelatsioonis tähelepanuvõime ja pidurdusvõime vähenemisega. Ülestimulatsioon on ajule kahjulik ja mõjutab õppimisvõimet. Enamikes sotsiaalmeedia rakendustes puuduvad sisseehitatud mehhanismid, mis sunniksid kasutajat regulaarselt pause tegema. Nende ärimudel toidab pikaajalist ekraani taga viibimist.
- Sotsiaalmeedia algoritmid, näiteks lõputu kerimine (endless scrolling), on loodud tekitama dopamiini-lõksu. Iga uus postitus, video või meeldimine tekitab ajus dopamiini vabanemise. See pidev stimulatsioon võib viia olukorrani, kus aju ei suuda enam toime tulla tavaliste, vähem stimuleerivate tegevustega. Sarnaselt mistahes muu sõltuvusega ilmnevad võõrutusnähud.
- Mõned rakenduste algoritmid panevad üksteisele avaldama sotsiaalset survet. Näiteks nõuab Snapchat’i streak-funktsioon pidevat oma kontaktidega suhtlemist, et “striiki” hoida: “Sa polegi täna mulle veel ühtegi pilti ega videot saatnud, me jääme nii mõlemad punktidest ilma!”
- Sarnane on olukord “meeldib” / “süda”-nupuga teistel platvormidel, mis annab kiire tagasiside ja tekitab vajaduse ootustele vastata, luues sõltuvuse teiste heakskiidust. See omakorda võib pikas plaanis kahjustada enesehinnangut. Sama lugu on töödeldud visuaalse sisuga, mis esitlevad idealiseeritud ja ebarealistlikku elu, võib tekitada rahulolematust oma eluga.
- Sotsiaalmeedia kasutamine hilistel õhtutundidel mõjutab otseselt unekvaliteeti. Ekraanide sinine valgus häirib melatoniini tootmist, mis on unehormoon. Halvasti magatud ööd mõjutavad keskendumist ja üldist heaolu.
- Lisaks on sotsiaalmeedia kaudu leviv küberkiusamine probleem, mis võib jätta vaimsele tervisele püsivaid jälgi.
Lisaks neile kuuele lisan omalt poolt veel seitmenda. Seni on veel vähe analüüsitud, et kuidas mõjuvad suured keelemudelid seisundit ja arengut. Esimesed artiklid viitavad, et ka selles valdkonnas võib olla riske rohkem kui me suudame esialgu tajuda. Tõsi – ka seal sõltub probleemide teke ennekõike digihügieenist ja valikust, milleks neid rakendusi kasutada.
Ma ei vaidle mitte ühelegi välja toodud probleemile vastu. Enamik ülaltoodud sotsiaalmeedia probleeme on teaduslike uuringute raames tõestatud ja kinnitavad kahjulikku mõju. Seejuures on mõju negatiivne ühtlasi täiskasvanutele, kelle võimekus nutisõltuvusest väljuda ei pruugi olla ilmtingimata parem kui noortel.
Miks keelamine ei toimi?
Küll aga tundub liiga rutakas mõnede nutiseadmete reguleerijate kihk koolis nende kasutamine täielikult ära keelata.
Seepeale võiks kelmikalt küsida – miks me ainult lastele need vahendid keelame? Kuna sotsiaalmeedia üldine kahjulikkus on uuringute raames tõestatud, siis rakendame keelud kohe täiskasvanutele? 🙂
Miks ma selle teemaga nalja viskan?
Marc Prensky kirjutas juba 2001. aastal oma kahe essee raames (vt essee 1. osa ja 2. osa), et meie lastest on saanud “digitaalsed pärismaalased”, kes kogevad maailma teisiti kui meie. Tehnoloogia arenguga seoses on toimunud nii suur muutus, millest tagasiteed pole. Need, kes kasvavad üles ümbritsetuna digitehnoloogiast, on mängulised õppijad, töötlevad infot paralleelselt, ootavad kiiret tagasisidet, eelistavad visuaalset teksti asemel, tunnevad end hästi võrgustikes jne.
Prensky viitas 24 aastat tagasi andmetele: enne ülikooli lõpetamist olid toonased tudengid veetnud vähem kui 5000 tundi lugedes, aga üle 10 000 tunni videomängudes ja 20 000 tundi televiisori taga. Mul puuduvad viimased andmed, aga kui mõne tänase noore ekraaniaeg on üle 4-5 tunni päevas, siis ülikooli lõpuks koguneb tõesti üle 25000 ekraanitunni.
Prensky väidab, et vanem põlvkond on digitaalsete pärismaalaste kontrastina “digitaalsed immigrandid”, kes on õppinud üksi, aeglaselt, samm-sammult, üks asi korraga ja eelkõige tõsiselt. Need põhimõttelised erinevused põlvkondade vahelistes mõtlemismustrites tekitavad haridussüsteemis fundamentaalse kommunikatsiooniprobleemi, kus “tugeva aktsendiga, arusaamatud välismaalased” püüavad õpetada uut generatsiooni: “Kuula rahulikult tunni lõpuni kuni ma kõik oma materjali olen ära esitanud ja siis esita küsimusi! Keskendu! Ole kohal! Palun ära mõtle nii kiiresti üha uutest asjadest!”
Ken Robinson kutsus oma legendaarses TED-i kõnes üles kujutlema seitsmeaastast Shakespeare’i. Et kuidas tema inglise keele õpetaja teda õpetas või kuidas ta isa käskis teda õhtul: “Mine nüüd magama! Ja pane sulepea käest! Ja lõpeta selline kummaline rääkimine. See ajab kõik segadusse.” Ken Robinson vihjas, et ilmselt polnud ei väikese Williami õpetaja ega isa piisavalt nutikas, et tema geniaalsust märgata.
Tänases koolis ilmselt kasutaks väike William ka sule asemel mingit tehnoloogilist abivahendit. OpenAI aitaks riimida ja Ingram Sparksi kaudu kirjastaks ta oma teoseid ise nii virtuaal- kui digimaailmas. Aga võib-olla oleks tal hoopis Twitchis konto, kus ta reaalajas oma vaimukusi saaks maailmaga jagada.
Kui paljud meist on tegelikult selle peale mõelnud, et seoses tehnoloogia arenguga ja eesootavate muudatustega on kõik meie tänased koolilapsed justkui omaaegsed Shakespeare’id. Me ei suuda ettegi kujutada, et milliseid tehnoloogilisi vahendeid tänased algklassi õpilased aastal 2070 oma karjääri tipul olles kasutavad. Juhul kui me hakkame kehtestama üldiseid keelde, siis paremal juhul tekitame lihtsalt põlvkondadevahelist mõistmatust. Halvemal juhul piirame võimalusi noorte potentsiaali avada.
Missugune oleks keelamise löök õpivõimele ja -motivatsioonile?
Tänased digitaalse eelistusega noored on olukorras, kus niipea kui me neilt vahendid ära korjame, siis ei lähe alla mitte ainult õpimotivatsioon ja uute teemade omandamise võimekus. Lisaks jääks kaduma lai spekter praktilisi oskusi ja loomingulisi võimalusi. Noored kasutavad digiseadmeid nii koolis kui vabal ajal:
- Loomingulised tööriistad: Tänased noored kasutavad digivahendeid palju loominguks. Procreate aitab luua digitaalkunsti, GarageBand või FL Studio muusikat komponeerida, DaVinci Resolve videosid monteerida. Notion aitab mõtteid struktureerida, Figma disainida visuaalseid projekte, WordPress ja Medium jagada kirjutatud tekste.
- Õppimise ja enesetäiendamise vahendid: E-lugerid annavad ligipääsu tuhandetele raamatutele ja teadusartiklitele, õpetusvideod ekspertide teadmistele, Yousician ja Duolingo võimaldavad iseseisvalt õppida laulmist, muusikariista või võõrkeelt. Eesti haridustehnoloogia rakendused nagu 99Math muudavad õppimise interaktiivseks ja kohandatavaks iga õpilase tempole.
- Uute oskuste omandamine: Coursera, Udemy ja Khan Academy pakuvad struktureeritud kursusi, Reddit annab küsimusi ja vastuseid, GitHub teiste koodiprojektidest õppida.
- Koostöö ja suhtlusvahendid: Discord võimaldab luua õppegruppi ja projektide üle arutleda videos, helis või tekstis, Teams või Slack toetavad professionaalset koostööd, Google Workspace ühisdokumentide koostamist.
- Eneseväljenduse platvormid: Twitch võimaldab reaalajas oma teadmisi ja oskusi jagada, GitHub ja Codepen programmeerimisprojektide esitlemist, Behance ja Dribbble loovtööde portfoolio loomist.
Kui neid vahendeid keelata, jääks noortelt ära mitte ainult õppimise personaliseerimise võimalus, vaid ka 21. sajandi digikirjaoskus, mida nad tuleviku tööturul vajavad. Tekiks olukord, kus me sundime noori kasutama möödunud sajandi meetodeid tuleviku väljakutsete lahendamiseks.
Õpimotivatsiooni võib samuti tabada löök, sest uuringud näitavad, et digitaalsed vahendid aitavad parandada õpilaste kaasatust, soodustada sisemist motivatsioon ja parandada akadeemilisi tulemusi. Adaptiivse õppe tehnoloogiad kohandavad ülesannete raskusastet vastavalt õpilase sooritusele, tagades optimaalse väljakutse taseme. Interaktiivsed mängud ja simulatsioonid muudavad keerulised teemad mõistetavaks ja kaasahaaravaks. Kohene tagasiside ja järkjärguline edasiminek säilitavad soovi uusi teadmisi katsetada ja kinnistada.
Kuidas parandada oma nutihügieeni?
Kui keegi nüüd väidab, et Sa oled tehnoloogia usku, siis teaduslikud uuringud näitavad selgelt, et sotsiaalmeedia piiramatu kasutamine võib kahjustada tähelepanu, füüsilist aktiivsust ja und. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et meist igaüks võiks teha palju oma nutihügieeni parandamiseks. Mõned isiklikud soovitused:
- Lülitada telefonidest välja kõik märguanded – v.a. kriitilised sõnumid oma lähedastelt.
- Oma telefonist tuleks viivitamatult kustutada TikTok ja mitmed sellesarnased sotsiaalmeedia rakendused – ma pole näinud veel ühtegi uuringut, mis kinnitaks, et nende rakenduse positiivne mõju ületaks negatiivset.
- Tõsiselt tuleks mõelda, enne kui paigaldada endale SnapChat, sest tegemist on ühe vaimsele tervisele destruktiivsemalt mõjuva sõnumirakendusega.
- Mõistlik oleks väga täpselt jälgida enda ekraaniaega ja käitumist vajadusel korrigeerida.
- Tuleks teha regulaarselt nutipaastu, et sensoorset üleküllust vältida.
Samuti soovitan lapsevanematel ja õpetajatel koos noortega süveneda soovitustesse, mille on kokku pannud Euroopa Komisjoni algatus EU Better Internet for Kids, või Eestis Lastekaitse Liidu eestveetav Targalt Internetis. Noored koostöös lapsevanematega on üheskoos koostanud lühikesi videosid ja noortele mõistetavaid materjale, mille abil on võimalik oma teadlikku seadmekasutamist õppida.
Aga jah. Koolides keskse riikliku korralduse kaudu ma nutiseadmeid ei keelustaks. Pigem tugineksin Eesti haridussüsteemile nii palju au ka kuulsust toonud kooli ja õpetaja autonoomiale. Las kool, kogukond ja õpetaja ise otsustavad, et millistel puhkudel nutiseadmeid ja mis otstarbeks kasutada.
Maksustame või reguleerime sotsiaalmeedia hiidusid?
Paneksin fookuse hoopis mujale. Uuringud näitavad, et mis tahes riskikäitumise vähendamiseks on kõige tõhusamad meetmed need, mis on suunatud probleemi algpõhjusele, mitte pelgalt vahendile.
Telefon kui seade ei ole probleem.
Probleem ei ole ka telefonis olev õpilase tunniplaan, märkmik, Stuudium, meeldetuletused, äratuskell ega võimalus helistada.
Probleem on telefoni paigaldamiseks vabalt kättesaadavaks tehtud sõltuvust tekitavatega algoritmidega sotsiaalmeedia või suhtlusrakendus.
Seetõttu võiksime oma arutelu fookuse seada pigem küsimustele, kuidas piirata sotsiaalmeedia rakenduste kättesaadavust. Kui meil jääb puudu võimekusest või otsustavusest keelustada teatud tõendatud nutirakenduste kasutamine Eesti territooriumil täielikult (nt TikTok, hasartmängu rakendused), siis järgmine variant on kasutada regulaatori jõudu ja sundida tehnoloogiaettevõtteid seadusandliku jõu abil muutma oma algoritme, et need ei oleks enam sõltuvust tekitavad.
Juhul kui algoritme ei õnnestu muuta, siis alternatiivne samm oleks sotsiaalmeedia hiidusid sõltuvuskahju hüvitamiseks lihtsalt nii suurte summadega trahvida või veelgi parem – püsivalt maksustada (siin võiks rakenduda “polluter pays principle“), et saadud vahenditega saaks sotsiaalsüsteem aidata sotsiaalmeedia sõltuvuses noored ja vanad taas rajale tuua.
Nimetatud lahendustest oleks abi kogu ühiskonnale.
Image: Gemini “Noored nutiseadmetega Eesti koolis”