Helge digikäitumise test: tööriist noorte digiharjumuste kaardistamiseks

2026.02.12 – Marko Rillo

Helge tugispetsialisti töölauale on lisandunud uus hindamisvahend – “Digikäitumise test”. See 20-punktiline instrument võimaldab koolidel süsteemselt analüüsida 13–19-aastaste noorte digiharjumusi, nihutades fookuse noorte teadlikule enesejuhtimisele ja digitaalses maailmas käitumise mustrite mõistmisele.

Mis on digikäitumise test?

Digikäitumise testi kontseptuaalne alus tugineb dr Kimberly Youngi poolt 1998. aastal välja töötatud Internet Addiction Test’ile (IAT), mis on maailmas üks enim tsiteeritud instrumente tehnoloogiakasutuse mõõtmiseks. Selle hilisemaid variatsioone või alternatiive on kasutatud arvutimängude (Internet Gaming Disorder Scale (IGDS), Video Game Dependency Scale (VGDS)), internetikäitumise (Compulsive Internet Use Scale (CIUS), Generalized Problematic Internet Use Scale (GPIUS) või konkreetsemalt sotsiaalmeedia kasutamise hindamiseks (Bergen Social Media Addiction Scale (BSMAS)).

Helge tiim on Youngi instrumendi kaasajastanud, kohandades seda nutiseadmete kontekstile. Metoodika arendamisel on arvestatud Eestis läbiviidud teadustööga, nt Riin Seema, Mati Heidmetsa, Kenn Konstabeli ja Ene Varik-Maasiku (2022) poolt publitseeritud uuringuga “Development and Validation of the Digital Addiction Scale for Teenagers (DAST)“. Nimetatud uuring, mis hõlmas ligi 4500 Eesti õpilast, kinnitas, et düsfunktsionaalne digikäitumine on statistiliselt olulises korrelatsioonis läbipõlemisega koolis (school burnout), madalama eluga rahulolu ja emotsionaalsete raskustega.

Miks “digikäitumine”, mitte “digisõltuvus”?

Helge platvormile testi kohandamisel võtsime teadlikult kasutusele termini “digikäitumine“.

  • Laiem spekter. Käitumine on spekter, aga “sõltuvus” pigem on viide diagnoosile. Sõna “sõltuvus” viitab kaudselt meditsiinilisele patoloogiale ja binaarsele jaotusele (haige/terve). Termin “käitumine” on neutraalne ja hõlmab laiemat skaalat, alates adaptiivsest (kohanemisvõimelisest) ja produktiivsest kasutusest kuni maladaptiivse (kohanemisraskustele viitava) kasutuseni.
  • Vastupanu vähendamine. Lähtudes Ryan & Deci (2000) isemääramise teooriast (self determination theory), suurendab ka digikäitumise puhul käitumise muudatuse tõenäosust noore autonoomiat toetav lähenemine. Kui noor saab vajadusel täiskasvanu toel ise oma käitumist teadlikult analüüsida, seda peegeldada ja järeldusi, siis on noorel rohkem sisemist motivatsiooni muutusteks. Nimetatud praktika toetab paremini noore autonoomiat, seotuse ja kompetentsuse tunnet. Väliselt omistatud väljend (nt “sõltuvus” / “sõltlane”) kõlab hinnangulisena ja tekitab noores suurema tõenäosusega muutusele psühholoogilist vastupanu (resistance), sest see vähendab nii tema tunnetatud autonoomiat, seotust ja kompetentsust.
  • Kuldkihara hüpotees. Iga digikäitumine ei ole halb. Przybylski & Weinstein (2017) sõnastasid digikäitumise teemal nn “Kuldkihara hüpoteesi” (goldilocks hypothesis). Nende valitud termin pärineb “Kuldkihar ja kolm karu” muinasjutust, kus väike tüdruk leiab kolme karu majas ühe pudrukausi, ühe tooli ja ühe voodi endale täpselt paraja olevat. Kasutades sarnast metafoori väidab Przybylski ja Weinsteini analüüs Suurbritannia 15-aastaste noorte seas (valim: üle 120tuhande noore), et just mõõdukas ja eesmärgistatud digikäitumine on noorte heaolule kasulikum kui äärmused – kas digiseadmetest täielik hoidumine või nende liigkasutus. Nimetatud uuringut on replitseeritud täiendavate metauuringute käigus (nt. Santos jt. 2023, Shannon jt. 2022) ja üldistatud, et sõltuvalt erinevast noorte vanuseastmest, on nimetatud tasakaalupunkt erinevas kohas.

Metoodika ja tulemused

Helge digikäitumise test koosneb 20 väitest, mis hindavad noore digikäitumist kolmes põhilises dimensioonis:

  1. Ajataju ja kontrolli kadu (nt suutmatus lõpetada, kohustuste edasilükkamine).
  2. Sotsiaalne eelistus (nt virtuaalsuhtluse eelistamine reaalelule).
  3. Emotsionaalne toimetulek (nt seadme kasutamine negatiivsete tunnete leevendamiseks).

Vastaja hindab iga väidet 6-pallisel skaalal (0 – Alati … 5 – Mitte kunagi). Helge süsteem arvutab summaarse skoori vahemikus 0–100 punkti. Tulemuste kuvamise loogika on üles ehitatud positiivse psühholoogia võtmes: kõrgem skoor tähistab paremat eneseregulatsiooni ja tervislikumat digikäitumist.

Tulemused jaotuvad nelja kvartiili:

  • 81-100 p (roheline): kõrge eneseregulatsioon. Digikäitumine on teadlik ja toetab hästi noore igapäevaelu eesmärke.
  • 51-80 p (heleroheline): tavapärane käitumine. Esineb episoodilist ülekasutust, kuid see ei häiri noore sotsiaalset ega akadeemilist toimetulekut.
  • 21-50 p (oranž): riskikäitumine. Viitab käitumismustritele, kus liigne digiseadmete kasutus hakkab segama noore und, suhteid või koolikohustusi.
  • 0-20 p (punane), kõrge risk. Viitab noore potentsiaalsele düsfunktsionaalsele toimetulekumehhanismile (põgenemiskäitumine), mis võib vajada täpsemat hindamist või sekkumist.

Digikäitumise testi kasutamine Helge töölaual

Õpilase perspektiiv: metakognitsioon

Protsess on anonüümne. Õpilane täidab 20 väitest koosneva testi ja saab anonüümselt vahetu tagasiside, mis ei ole hinnanguline, vaid kirjeldav. Hindamise eesmärk on anda noorele võimalus tõsta enda metakognitiivset teadlikkust. Uuringud näitavad, et noored alahindavad oma ekraaniaega süstemaatiliselt. Testi tulemus toimib “reaalsuskontrollina”, aidates noorel märgata automaatseid harjumusi.

Tugispetsialisti perspektiiv: andmepõhine analüüs

Tugispetsialist näeb anonüümselt klassi(de) või kooli koondprofiili, mis võimaldab analüüsida olukorda makrotasandil:

  1. Klassi dünaamika: Kui terve klassi keskmine näitab riskikäitumist, ei pruugi probleem olla tehnoloogias endas, vaid klassi sotsiaalses kliimas või ülekoormuses, kus digiseade võib toimida kollektiivse stressileevendajana.
  2. Aegread: Regulaarne hindamine (nt kord poolaastas) võimaldab jälgida käitumismustrite muutust ajas – näiteks eksamiperioodide või koolivaheaegade mõju digiharjumustele.
  3. Korrelatsioonid: Võimalus kõrvutada digikäitumise testi tulemusi teiste indikaatoritega (nt kurnatus, üldine heaolu või läbipõlemine). Madal eneseregulatsioon digimaailmas kombineerituna kõrge kurnatusega on tugev indikaator läbipõlemisohust.

Mida teha tulemustega? Soovitused aruteludeks klassides ja tugispetsialisti-poolseteks sekkumisteks

Juhul kui tulemused on head?

Sageli keskenduvad tugispetsialistid ja õpetajad vaid probleemide lahendamisele, jättes tähelepanuta õpilased, kes tulevad hästi toime. Ometi peitub just siin suurim potentsiaal klassi üldise digikultuuri kujundamiseks.

Skoor 81–100 p (roheline): kõrge eneseregulatsioon

  • Tagasiside noorele: Tunnusta teda teadliku käitumise eest. Rõhuta, et see ei ole lihtsalt “tublidus”, vaid oluline tulevikuoskus. Need noored on tõestanud, et suudavad tehnoloogiat juhtida, mitte ei lase tehnoloogial juhtida ennast.
  • Tegevus klassis: Kaasa neid kui eeskujusid (ilma surveta). Küsi, milliseid strateegiaid nad kasutavad.
  • Näide: “Märkasin, et paljudel on siin klassis väga hea digitasakaal. Jagage oma nippe – kuidas teil õnnestub telefon käest panna, kui teavitused tulevad?”
  • Eesmärk: Kinnistada positiivset käitumist ja näidata teistele, et digimaailmas on võimalik olla ka peremehe rollis.

Skoor 51–80 p (heleroheline): tavapärane digikäitumine

  • Tagasiside noorele: See on nn “normaalne” tase, kus enamik meist asub. Sõnum peaks olema: “Oled üldiselt rajal, aga ole tähelepanelik libastumiste suhtes.”
  • Tegevus klassis: Fookus peaks olema teadlikkuse tõstmisel. Kuna siin grupis esineb episoodilist ülekasutust, on see parim pinnas aruteludeks “hallide tsoonide” üle – hetked, kus telefoni skrollimise 5 minutist võib märkamatult saada 50 minutit.
  • Eesmärk: Aidata noorel märgata automaatkäitumist enne, kui see muutub harjumuspäraseks riskikäitumiseks.

Juhul kui tulemused tekitavad muret?

Õpetajal ja tugispetsialistil on oluline mõista, et madalam skoor ei ole diagnoos, vaid sümptom. Samuti – madalama skoori korral tuleks arutelu üles ehitamisel keskenduma noorte toetamisele ja hoiduma hinnangulisusest.

Skoor 21–50 p (oranž): riskikäitumine

  • Tagasiside noorele: Sõnum peaks olema hooliv, kuid otsekohene reaalsuskontroll. “See tulemus viitab, et digimaailm on hakanud sinu une, keskendumise või suhete arvelt lõivu võtma. See ei tähenda, et oled ‘katki’, vaid et sinu aju on harjunud saama ekraanist kiiret dopamiini ja vajab puhkust.”
  • Tegevus klassis: Fookus peaks olema digihügieenil ja une kaitsmisel. Õpime ühtlasi tundma sotsiaalmeedia algoritme, mis on disainitud selliselt, kus ekraan pakub stressirohkemal ajal ajutist dopamiinileevendust, kuid mis muudavad pikaajaliselt üldise heaolu kehvemaks (Kwon et al., 2013).
  • Arutelu: “Une ja märguannete audit”. Palu õpilastel vaadata, mitu teavitust nad päevas saavad. Arutage, kuidas see killustab nende tähelepanu.
  • Väljakutse: “Kas suudame klassina kokku leppida, et 30 minutit enne magamaminekut on telefonid teises toas?”
  • Eesmärk: Aidata noorel taastada kontroll oma aja üle ja katkestada automaatne käitumine (nn doomscrolling), asendades selle teadlike pausidega.

Skoor 0–20 p (punane): kõrge risk

  • Tegevus klassis: Kui klassis on palju punaseid tulemusi, ära keskendu telefonidele, vaid stressijuhtimisele ja klassikliimale.
  • Tegevus: Kutsu külla koolipsühholoog rääkima ärevusest ja dopamiinist. Arutage, mis on “asendustegevused” – mida teha siis, kui on paha tuju, aga telefoni ei taha võtta? (Nt muusika, sport, rääkimine).
  • Grupiülesanne: “Päriselu bingo” – leia tegevusi, mis annavad hea tunde ilma ekraanita.
  • Eesmärk: Vähendada häbimärgistamist ja luua psühholoogiline turvatunne. Eesmärk ei ole kohene “digidieet” (mis võib tekitada võõrutusärevust), vaid kontakti loomine tugispetsialisti või psühholoogiga, et tegeleda probleemide algpõhjustega. Mõnikord on äärmuslik käitumine seotud tõsisema sotsiaalse ärevuse, depressiooni või aktiivsus- ja tähelepanuhäirega, mis võib vajada professionaali abi.

Ideed digikäitumise-teemaliseks aruteluks klassiruumis

Sõltumata klassi õpilaste skoorist on digikäitumise testi suurim väärtus sellele järgnev diskussioon. Tugispetsialist või klassijuhataja saab algatada arutelu järgmiste küsimustega:

1. Enesemonitooring ja reaalsuskontroll

  • “Kes teist on vaadanud oma telefoni Screen Time statistikat? Kas tegelik number üllatas teid võrreldes sellega, mida testis pakkusite?”
  • “Tõstke käsi, kes on teinud teadlikku ‘nutipaastu’ (nt nädalavahetus ilma sotsiaalmeediata)? Mis tunne see oli – kas tundsite vabadust või ärevust?”

2. Käivitajate (triggers) märkamine

  • “Testis oli küsimusi kontrolli kaotamisest. Mis on need konkreetsed hetked või äpid, kus tunnete, et aeg kaob käest? On see igavus, väsimus või hirm millestki ilma jääda (FOMO)?”
  • “Millal on kõige raskem ekraani käest panna – kas õhtul enne magamaminekut või koolipäeva hommikul?”

3. Võrdlus ja sotsiaalne peegel

  • “Kui te võrdlete oma digikäitumist oma vanemate või õpetajatega – mida te märkate? Kas täiskasvanud on paremad enesereguleerijad või on neil lihtsalt teistsugused ‘sõltuvused’ (nt töömeilid, uudised)?”
  • “Kas tunnete, et meie klassis on surve olla pidevalt kättesaadav? Mis juhtuks, kui keegi vastaks sõnumile alles 3 tunni pärast?”
  • “Kas olete ära tundnud, et mõne rakenduse puhul on see disainitud teadlikult sõltuvust tekitavalt? Millised on viisid sellele vastu seismiseks?”

Nende arutelude eesmärk ei ole kedagi häbistada, vaid luua klassis ühine arusaam digihügieenist. Kui noored näevad, et ka teistel on sarnased väljakutsed (nt “doomscrolling” enne und), väheneb sotsiaalne pinge ja suureneb valmidus nii ennast aidata kui ka üksteist toetada.

Kriitilised teemad ja võimalik individuaalne arutelu

Juhul kui mõni noor jagab tugispetsialistiga või õpetajaga oma madalat skoori, siis on väga oluline delikaatsus ja privaatsus. Ära kunagi aruta skoori terve klassi ees nimeliselt. Sõnum noorele (nelja silma all): “See tulemus on oluline signaal. Tundub, et hetkel on koormus (kas emotsionaalne või kooliga seotud) sinu jaoks väga suur ja digimaailm on muutunud peamiseks põgenemisviisiks. Me ei taha su telefoni ära võtta, vaid mõelda koos, mis tekitab sinus soovi sinna põgeneda.” Võimalusel haara arutelu juurde asjatundjast tugispetsialist, kes üritab noorel diagnostilisi tööriistu kasutades hinnangut valideerida ja leida probleemi algpõhjuseid ja noort võimalikult toetada.

Kokkuvõte

Helge digikäitumise test täidab lünga noorte heaolu monitooringus. See ei ole vahend telefonide ära võtmiseks, vaid tööriist, mis aitab noorel ja koolil mõista tehnoloogia rolli nende elus. Terviklik lähenemine heaolule eeldab, et me tegeleme ka selle “digitaalse kihiga”, mis on tänaste noorte jaoks lahutamatu osa reaalsusest.

Digikäitumise testi ekraanivaated Helge töölaual

Viidatud allikad

{"email":"Email address invalid","url":"Website address invalid","required":"Required field missing"}