– Marko Rillo, 10.09.2025
27. augustil toimus Kloogaranna Puhkekeskuses riigikoolide juhtide ja õpetajate suvepäevadel sügav ja sisukas paneelarutelu teemal „Muutunud ühiskonna vajadused haridusele“. Üritust korraldas riigikoolide nimel Tabasalu Gümnaasium. Debatti modereeris Tabasalu Gümnaasiumi eesti keele ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Indrek Lindsalu, vestlusringis osalesid haridusteadlane Maarja Tinn (Tallinna Ülikool), Terviseameti direktor Birgit Lao, Tööandjate Keskliidu juht Hando Sutter, TI Hüppe programmi juht Ivo Visak ja Helge poolt allakirjutanu.
Debati keskne väide oli, et Eesti haridussüsteem seisab silmitsi sügavate väljakutsetega, mis nõuavad kiiret ja strateegilist kohanemist muutunud ühiskonna vajadustega, eriti seoses tehisintellekti esilekerkimise, süveneva haridusliku ebavõrdsuse, väärtushinnangute muutumise ja demograafilise langusega. Ajal, mil Eesti majandus on jõudnud “kõrgliigasse”, peab haridus panustama lisaväärtuse loomisesse ja aitama ühiskonnal toime tulla kasvava infomüra ja usalduskriisiga, asetades samal ajal õpetajad ja õppija individuaalsed vajadused esiplaanile.
Meelitamaks blogipostitust lõpuni lugeda, siis panen maiuspala lõppu. Kui loed sinnani, siis saad teada, et mis ühendab talviseid suuskade hoiustamise raame suvise Portugali kooliga. 🙂
Olulisemad kiidud ja murekohad Eesti hariduselus
Debati käigus toodi esile mitmeid aspekte, milles Eesti haridus on silmapaistev ja mida tuleks hoida:
- Meie koolimajad on kenad, avatud õpiruumid ja kaasaegsed lahendused on ainulaadsed ning pakuvad huvi rahvusvaheliselt.
- Õpetajahariduse metoodiline korraldus ja täiendkoolitus on maailmatasemel.
- Eesti õpikud ja töövihikud on unikaalsed kohalikud tooted, mis põhinevad meie enda teadusel ja kogemustel.
- Keelekümbluskoolid on edukalt toetanud venekeelsete noorte õpitulemuste hüppelist kasvu.
- Noored usaldavad teadlasi, politseid ja ka õpetajaid, mis on väärtuslik ressurss.
Debati sisus võeti kõige olulisemateks tähelepanu vajavateks teemadeks:
- Hariduslik ebavõrdsus ja kihistumine. Debatis toodi esile mure haridusliku kihistumise süvenemise pärast Eestis, mida kinnitavad viimased PISA tulemused. Maarja Tinn märkis, et see probleem on haridusteadlastele teada juba 15 aastat ja on tihedalt seotud lapse sotsiaalmajandusliku taustaga. Indrek Lindsalu ja Maarja Tinn rõhutasid vajadust pöörata tähelepanu “keeruliste õppijate” toetamisele, mitte ainult parimate õpilaste otsimisele. Hando Sutter lisas, et kaasava hariduse rakendamiseks puuduvad Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt antud vahendid, inimesed ja raha, ning et haridusliku erivajaduse alla arvestatakse süsteemis vaid alla keskmise sooritajad, jättes andekad õpilased tähelepanuta.
- Tehisintellekti (AI) mõju ja väljakutsed. Marko Rillo ja Ivo Visak rõhutasid AI kiire arengu mõju ja sellega kaasnevaid riske. AI-l on potentsiaal süvendada hariduslikku lõhet võimekamate ja vähemvõimekamate õpilaste vahel ning vähendada õpilaste motivatsiooni, võttes ära pingutust nõudvaid ülesandeid. Samuti toodi välja uued koolikiusamise võimalused (pildi- ja videogeneraatorid) ja AI ebaeetiline kasutamine mudelite treenimisel. Samas nähti AI-d ka abivahendina õpetajate töö kergendamisel rutiinsete ülesannete, näiteks kodutööde parandamise delegeerimisel. Keskne oli vajadus AI-d haridussüsteemis “kodustada” ja õpetada kriitilist suhtumist selle kasutusse.
- Väärtuste muutumine, kodanikuharidus ja ühiskondlik usalduskriis. Debatis käsitleti ühiskondlikke väärtushinnanguid, sealhulgas “Andrew Tate’i efekti” ja arusaama, et maailm peaks kohanema indiviidiga, mitte vastupidi. Ivo Visak kirjeldas koolidirektori vahetuid kogemusi, kui ta isiklikult intervjueeris noormehi, kes nimetatud meest oma iidoliks kutsusid. Maarja Tinn tõi välja 15-aastaste noormeeste radikaliseerumise ja selle seose sotsiaalmeedia algoritmidega, mis sihivad juba 11-aastaseid desinformatsiooniga. Hando Sutter ja Birgit Lao märkisid info üleküllust, müra ja ühiskondliku usalduskriisi ekspertide vastu, mis takistab teaduspõhise info levikut. Rõhutati vajadust õpetada noortele kohalolekut ja kriitilist mõtlemist.
- Õpetajate roll, järelkasv ja töötingimused. Märkimisväärse probleemina toodi välja reaalainete õpetajate nappus. Marko Rillo palus osalejatel käe tõsta – et kui mitmed neist suudavad oma tööga 8 tunni jooksul päevas valmis saada. Selgus et sajakonnast osalejast tõstsid käe ainult 5 õpetajat. Maarja Tinn kirjeldas õpetajate puuduse statistikat – tuues näiteks 50% füüsikaõpetajate puudus põhikoolides ja 35-40% matemaatikaõpetajate puudus. Birgit Lao viitas ületöötamisele ja stressile tervisesektoris, mis on analoogne haridusvaldkonnaga ja takistab innovatsiooni. Maarja Tinn rõhutas õpetaja töö emotsionaalset poolt, mida AI asendada ei saa. Ivo Visak aga paradoksaalselt väitis, et AI ajastul on vaja hoopis rohkem õpetajaid, sest just nemad suudavad pakkuda õpilastele motivatsiooni ja isiklikku kontakti, mis on AI-ga toimetulekuks hädavajalik.
- Haridussüsteemi strateegiline kohanemine ja poliitika. Marko Rillo kritiseeris mõõdikute süsteemi, mis keskendub PISA tulemustele, jättes tähelepanuta õpilaste õnnelikkuse. Maarja Tinn tõi näiteid poliitikasoovituste ignoreerimisest, nagu valikeksamite kaotamine, mis viib “õppimiseni testide jaoks”. Birgit Lao ja Hando Sutter rõhutasid vajadust muuta kutsekeskhariduse väärtustamist ja leida konsensus Eesti hariduse tugevuste osas. Hando Sutter tõi esile ka demograafilise languse kui süsteemse tööjõupuuduse juurpõhjuse kõigis valdkondades, mis nõuab haridussüsteemilt lisaväärtuse loomist majanduses.
Lisaks tõsistele väljakutsetele ja tulevikuvisioonidele pakkus arutelu ka mitmeid muhedaid momente
Õpetajate “kohalolek” ja AI armutu peegel: Tööandjate Keskliidu juht Hando Sutter jagas mõtlemapanevat juttu õpetajatega kohtumisest. Kui ta tegi oma ettekande alugses pika mõttepausi, siis ei pidanudki paluma osalejatel neil kohal olla, klõpsasid kõik arvutid iseenesest kinni, ilma et ta oleks ühtegi sõna lausunud. Veelgi üllatavam oli tema mainimine, et ka kasutab aktiivselt ühte AI tööriista, mis mõõdab tiimide kultuuri ja on “halastamatu,” öeldes otse, kes 20% kolleegidest kokkuleppest kinni ei pea ja koosolekul tegelikult kohal pole. See näide kirjeldas tehnoloogia ootamatut rolli inimkäitumise hindamisel ja oli naljakalt kurb.
Matemaatika “raisatud aeg” ja humanitaaride vastupidavus kriisis: Haridusteadlane Maarja Tinn üllatas väitega, et kuigi Eesti on PISA tulemustes matemaatikas maailma tipus, on uuringud näidanud, et üle 60% matemaatika õpetamise ajast on “mahavisatud aeg”. Õpitulemused ei parane enam teatud tasemest edasi, kuigi ainetunde lisatakse. Lisaks märkis Maarja, et viimase majanduskriisi ajal olid humanitaarharidusega inimesed kõige töökindlamad, samas kui kutseharidusega inimestel oli madalaim töökindlus. Need väited esitasid vastupidiselt levinud arusaamadele uusi vaatenurki haridussüsteemi efektiivsusele ja tööturu vajadustele.
Tehisaru ajastu vajab rohkem õpetajaid, mitte vähem – ja füüsikaõpetajate kloonimine: Tehisintellekti hüppe programmi juht Ivo Visak tsiteeris Angela Duckworthi, öeldes, et tehisaru ajastu tekitab õpetajate suunas paradoksi – vastuoksa levinud arvamusele ei ole vaja vähem õpetajaid, vaid justnimelt rohkem, sest motivatsiooniga on vaja hästi palju tööd teha ja “tehisaru ei vaata sulle sügavalt silma, ei ütle, et kuule, sul läheb seda äkki nagu kunagi tulevikus vaja”. See rõhutab inimkontakti ja emotsionaalse töö asendamatust hariduses.
Soome koolidisaini “Kunstiline suusaraam”: Birgit Lao tõi muheda näite Soome haridusekspordist. Soomlased olevat müünud oma eduka kooli mudelit ja kooli disaini Portugali. Kui Lõuna-Euroopa kuumuses lõpuks Põhjamaade stiilis ehitatud kool valmis sai, siis tulid soomlased külla ja uurisid, et miks nood olid hoovi ehitanud kummalise kujuga ehitise. Portugali esindaja kirjeldas, et nad otsustasid lihtsalt kopeerida Soome kooli hoovis paiknenud kunstiteost. Selgus, kummaline ehitis, mida Portugalis peeti soome haridusuuenduse rakendamise seisukohalt oluliseks moodsa kunsti vorminäiteks, oli tegelikult tavaline talvine suusaraam. See lugu illustreerib humoorikal moel, kuidas kultuuriline kontekst ja ootused erinevates riikides erinevad.
Kokkuvõtteks: Kloogaranna haridusdebatt näitas ilmekalt, et haridussüsteemi ees seisvad väljakutsed on mitmekesised ja lahendused ei pruugi alati olla ootuspärased. Olles targad ja vaadates kaugemale “hype’ist”, saame ehk leida uusi ja üllatavaid viise Eesti hariduse edasi viimiseks.